Aga idee tundus hea ja nii oligi peaaegu terve aasta aega valmistuda. 2 nädalat on päris pikk aeg, sellega lootsime ühtlasi välja selgitada, kas me ikka suudame üksteisega pikka aega koos olla. No lõpuks tuli välja, et pidasime vastu küll ja veel. Mõningate raskustega, aga kus neid ette ei tuleks?
1.juuli Tallinn-Helsinki-Stockholmi poole teele
See algus tundub kuidagi nii kaugel olevat, aga samas on hea meenutada ka, kuigi võib-olla nii eredalt ei ole enam meeles. Igal juhul oli see minekuhommik suhteliselt vihmahägune, veits päikest paistis, aga kilekat oli tahtmine seljas hoida. Varajane aeg ka. Laev väljus kaheksa paiku.
Helsinkisse jõudmine läks kiiresti, check-in oli esimest korda teisele korrusele, kuhu poisid muidu SÕITSID ja meie oma rattaid lihtsalt lükkasime.
Ühesõnaga - Helsinki. Esimene mure oli kotid pakihoidu anda, mis maksis 2 ja 4 EUR-i - vastavalt siis väike ja suur kapp. Osavad pakkijad, nagu me olime, suutsime oma asja kahte kappi "majutada". Edasine teekond läks kesklinna. Suuremalt jaolt 3 asja pärast:
1) söögimure
2)Andri rattalukumure ja -soov käsikäes
3) LINNANMÄKI lõbustuspark
Söögi-ja rattalukumure leidis oma lõpu Stockmannis, kus Andri šoppas endale talutava asjanduse ja Carollsis sõime veidike - kes võileiba, kes burgerit. Ja Alli ostis endale kogemata piima, mida ta jogurtiks pidas. Juhtus kuidagi nii, et kõik said endale nimed:
Alli - Vilbo (vilka oleku eest)
Ints - Ilbo (hea lihtne, algab i-ga)
Anna - Nilbo (ei tea, mis hea eest)
Andri - SRY, sulle jääb Tilbo lihtsalt mitte millegi eest. Niisama. Jäi üle noh.
Ah jaa, Bilbo sai siis nagu mulle kui jagajale.
Annale ei meeldinud tema nimi üldse ja Andri ei saanud tükk aega arugi, et ta Tilbo on.
Andril olid omad foobiad. Ta ei salli, kui teda vaadatakse ja paraku, oijah, me lihtsalt olime vaatamisväärsused, ja meid vahiti. Ja mitte vähe. Check-in-is lõi see eriti välja, seal on inimestel ka muidugi peale vahtimise vähe teha.
Aga olgu. Meie seadsime oma rattad Linnamäe poole teele. Meid üritas takistada küll tee-ehitus, kuid me läbisime selle edukalt ning jõudsimegi soovitud paika - nimelt Alli imedemaale!
Ta oli nii krapsakas, et kui meie alles mõtlesime, mida teha või siis kuidas teha, oli tem ajuba endale päevapileti soetanud ja tuiskas lähimate atraktsioonide poole.
Meie, väiksema adrenaliinitulva pooldjajad, otsustasime lõpuks lihtsalt korra pargis tiiru teha ja paar huvitavamat välja valida. Otsustasime mingi vesise Ameerika mägede laadse asja kasuks. Pettuma ei pidanud - kiljuda sai ja märjaks ka lõpuks.
Siis aga avatas Andri Raketi. Juhuuu! Väike kiire õhkutõus ja vaba langemine....õõ.
Kuna Alli oli seal juba käinud ja selle ÜLDSE kõige hullemaks (loe: vahvamaks) atraktsiooniks tunnistanud, vedas ta ka Andri endaga kaasa. Ma olin samuti juba poolel teel sinna, kuid tulin viimasel hetkel Intsu ja Anna juurde tagasi. See Rakett näis ikka üle mõistuse õõvastav.
Ja siis - mina ei tea, mis asi see mulle pähe lõi :S (piss...?) et ma lasksin ennast ikkagi sinna järgmisse järjekorda suunata.
Alli oli muidugi üliõnnelik. Ma pigem murelik ja enne õhkutõusmist hakkas süda kloppima. Edasist ma eriti ei mäleta st võib olla mälu veel ikka blokeerib xD aga juhtus midagi jubedat. See ülessõit võttis hinge kinni, samamoodi sulgusid ka kuidagi silmad, mis jäidki kinni lõpuni ja neid lahti rebida ei olnud enam võimalik. Müstika! Samamoodi aga vastupidi juhtus suuga, mis läks lahti ja enam kinni ei läinud. Ega muud lugu polekski, aga SEE HÄÄL, mis sellest suust tuli, ehmatas ennast ka. Alli kirjelduste järgi ei olevat see üldse inimesele kuulunud ja mul endalgi läks terve igavik (murdosa sekundeid tegelikult :D) aru saamaks, et hääl kuulub tõesti MULLE ja tuleb MINU kurgust. Raske kirjeldada, kui ise pole kuulnud. Alli teab, aga ei oska jäljendada. Ja hea ongi!
Igal juhul - jumal tänatud - lõppes see piin ruttu ja ma sain oma värisevatel koibadel minema sibada. Anna ja Ints otsustasid siiski säärasest lõbusõidust loobuda. Andril juhtus väike äpardus piletiautomaadiga, mis talle piisavalt eurosid tagasi ei andnud ja siis ta majandas agaralt, et oma raha kätte saada.
See paar tunnikest lõbustuspargis sai ruttu läbi ja tagasiteel sadamasse me juba olime. Järjekordses check-in-is nimelt. Sattusime pundi tsiklimeeste sappa ja imetlesime nende "pille":)
Laeva jõudes tabas meid väike segadus kappidega, kuhu me järjekordselt oma kotte üritasime pressida. Ja nii, et vajalikud asjad ööseks ja söömiseks välja jääksid. Päris keeruline oli, pealegi trügisid inimesed meist pidevalt mööda ja tuul tõmbas rämedalt, sest uksi ei viitsinud keegi korralikult sulgeda. Ja loomulikult uudistati meid piisavalt lähedalt, kuna meie pakikesed vedelesid laiali. Lõpuks sulgesime kapiuksed Alli õnnekäekesega ja suundusime oma magamiskohta otsima: Selle leidsime kena SLEEP-IN ROOM-i näol. Vaade oli hea, põrandal vaipkate ja.....mõned inimesed, aga viisakas nägi välja, nii et me rullisime oma magamistarvikud lahti. Vahepeal käis seal paanitsemas üks portugallane või hispaanlane, kellelt olevat kaamera ära varastatud ja siis me hoidsime ka tema asjadel silma peal.
Ilm oli soe ja tuuline, sõime vahepeal laevalael - tegijaks oli Alli ema kook ja makaronisalat võileivakattena.
Õhtu edenedes tuli uni ja pärast pisikest WC ringi pesemisega läksime magamiskottidesse põõnama. Ints ja Andri luusisid veel mööda laeva ringi. Peale ärevate peaoltsaabujate häälte ei häirinud meie und suurt midagi.
No comments:
Post a Comment